Page 118 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

Kui vajalikuks peeti koostööd sisearhitektidega?

Professionaalsete sisearhitektidega suurt koostööd ei tehtud. Kaubanduso-
sakonnas töötasid tublid naised, kes kõik joonised ise paberile panid. Ne-
mad mõõtsid riiuleid, joonistasid-joonestasid-soovitasid. Meie ehitusosakon-
na rolliks oli iga viie-kuue aastat järel sanitaarremonti teha. Kui toimus uute
kassasüsteemide vahetus, tähendas see samuti vajadust üht-teist parandada,
ümber ehitada, värvida... Aastaplaanide alusel tegime teatud aja tagant kõigile
maakonna kauplustele remondiringi peale. Omajagu tegemist oli kauplust-
esse ka igasuguste tabloode ja telerite paigaldamisega, sest tarbijate maksimaal-
set teavitamist ja reklaami peeti väga tähtsaks.

Milliseid ehitusalaseid probleeme oli kõige keerulisem lahendada?

Erilisi probleeme ma oma tööaegadest ühistus ei mäletagi. Nõukogude aja
lõpul oli aga probleeme ehitusmaterjalidega. Raha ju ühistul oli, aga materjale
selle eest osta polnud. Defitsiidiks oli kõik – kivid, tsement, ruberoid, metall
ja puit. Vaid viimast õnnestus Eestist veel kuidagi leida. Natuke lihtsam oli ka
värvidega. Kõige raskem oli hankida aga igasuguseid fonde ja limiite. Tutvus
mängis tollal kaubandussuhetes üldse olulist rolli. Toona sai varustaja ametist
iga ettevõtte jaoks üks kõige olulisemaid lülisid. Varustaja leidlikkusest ja os-
kustest sõltus väga palju. Ettevõte, kel oli hea varustaja, võis saada teiste ees
määratu edumaa. Õnneks oli tarbijate ühistutel olemas üht-teist, mille abil
tollal toiminud „naturaalmajandust“ turgutada. Selline süsteem oli üldriik-
lik probleem. Kõige tähtsam oli omada häid sõpru-tuttavaid ministeeriumis,
kusagil vajalikus kohas töötavaid koolikaaslasi...

Kas ehitusmeeste praagi tõttu jäi ka mõni objekt vastu võtmata?

Ei, seda kindlasti ei juhtunud. Ümbertegemist tuli kül mõnikord nõuda. Aga
see on ju asjade loomulik käik.

116