Page 120 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115
P. 120

Milline oli kaubanduse jaoks nõukogude aja raskeim periood?

       Vaatamata  raskustele  kasvas  kaubakäive  siiski  pidevalt,  kuna  sageli  püüti
       osta kõike seda, mida oli üldse võimalik lettidelt leida. Kõige raskem perio-
       od kaubanduse jaoks oli kaheksakümnendatel. Siis enam kaupa suurt saada
       polnudki. Kõik, mis letile pandi, sealt kohe ka kadus. Kümnendi lõpus al-
       anud talongikaubanduse ajajärk oli hoopis omamoodi imelik. Mõnda kaupa
       polekski ehk nii palju ostetud, kui neid võinuks talongivabalt letile panna.
       Talonge ei raatsinud ju keegi lasta niisama raisku minna. Ostupaanika polnud
       eestimaalastele noil aastail üldsegi mitte tundmatu nähtus. Ka kaupade pidev
       hinnatõus ei suutnud sellele piiri panna.
       Ometi liikus  meie  kaubandussüsteemis  kaheksakümnendatel  aeg-ajalt
       ka  natuke  paremat  kaupa.  Näiteks  importjalatseid,  kuna  „Kommunaari“
       toodangut ei tahtnud ju sel ajal mitte keegi jalga panna. Mõnikord suunati
       meil kaupade jagamist ka nö kõrgemalt poolt. Parteikomitee näiteks nõudis,
       et  lüpsjatele  tuleb  esmajoones  teatud    kogus  (import)kaupu  eraldada,  sest
       nood  ei tulevat muidu  töölegi. Seega  tuli eraldada  kohalikele  kauplustele
       teatud hulk defitsiitsemaid „lüpsjate kaupu“, mida käidi siis spetsiaalselt far-
       mides müümas. Tegelikult oli see ju tsirkus ruudus! Aga aeg oli lihtsalt sell-
       ine... Suuremaid tarbekaupu – jalgrattaid, telereid, vaipu, rehve, külmkappe
       ja pesumasinaid – neid  jagasid tavaliselt ametiühingud.
       Omajagu närvesööv oli meie töös seegi, et pidime ju kevadistel kooperatiivi
       üldkoosolekul ikka ja jälle rahvale aru andma, miks üht või teist kaupa saada
       pole. Kõik ju süüdistasid esimese hooga ikka kaubandust.

       Kuidas õnnestus siiski käibenumbreid suurendada?

       Mõistagi tuli kogu aeg kõvasti nuputada, kuidas käivet suurendada. Selleks kor-
       raldasime laatasid, näitusmüüke, spetsiaalseid müügipäevi, ostjate kohtumisi
       tootjatega, karnevale, kontserte jms.
       Korraldasime  koguni  moedemonstratsioone,  et rahvas  ikka  teaks,  kuidas
       moekamalt riietuda ja mida olemasolevates võimaluste piires kanda. Müüjad
       kehastusid siis ajutiselt mannekeenideks, kusjuures nad said oma ajutise rolli-
       ga suurepäraselt hakkama. Kaubalaadad toimusid koos karnevaliga ja loomu-
       likult oli korralik  ettevalmistus karnevaliks tööd- ja aeganõudev. Näiteks laata-
       del sõidutati rahvast  helikopteriga,  kusjuures  lendamislubade  väljaajamine
       ning kopteri tellimine nõudis eelnevalt samuti hulk aega. Ent laadakarnevalid-
       est jäid rahvale alati kustumatud muljed. Tänase päevani näen mälupildis, kui-
       das karnevalist osavõtjad marssisid orkestrantide marsihelide saatel kunagise
       kooperatiivikaupluse eest läbi. Rahval oli igatahes vaatamist-imetlemist palju.
       Laadaplats asus Sulupere jõe ääres. Ja seal sõidutati rahvast ka kaarikuga.



       118
   115   116   117   118   119   120   121   122   123   124   125