Page 121 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

Laatade organiseerimine oli ilmselt äärmiselt aja- ja töökulu-
kas?

Laatade organiseerimine oli väga tõsine ettevõtmine ning võttis päris pikalt
aega. Üritust hakkasime ette valmistama kindlasti paar kuud enne laadapäevi.
Tootjad tuli välja kutsuda, isetegevuslased samuti. Kõigiga tuli kokkuleppeid
sõlmida. Vahetult laadale eelnenud nädal kulus paviljonide püstitamisele. Ent
tervele Rapla rahvale oli laat algusest lõpuni ikkagi väga põnev. Haiglatööta-
jadki tulid kohale kolmikute käru ja kurgedega, kel olid nokad pikalt õieli.
Vihje rahva iibe kasvatamisele oli siinkohal ilmselge. Rahvast omamoodi ül-
latada soovisid paljud.
Kolmele laadapäevale järgnes ka veel mitu päeva kestnud kolimine-korista-
mine. Majanduslikus mõttes tähendas aga laada korraldamine ETK jaoks ka
korralikke käibenumbreid, mis tavapäevadest olid ikka mitu korda suuremad.
Ent lisaks rajoonis toimunud kaubandusüritustele toimusid ka Moskva laadad.
ETKVL-i juhatus organiseeris nii, et iga rajooni ETK sai korra käia Moskva
ühel rahvarikkamal turul oma seismajäänud kaupu müümas. Ja muidugi ka
neid kaupu, mida õnnestus tööstustest vabalt saada. Mäletan, et muu kauba
seas müüsime Moskva turulaadal ka ORTO šampoone. Šampoonipudelite
sisu oli küll ühesugune, ent korgid olid erinevat värvi. Ühed punased, teised
rohelised. Ega moskvalane ei küsinud, mis sodi neis pudeleis oli. Tema jaoks
oli see importkaup, mida tuli soodsa juhuse korral võtta vähemalt paari kasti
kaupa. Nii rohelise kui ka punase korgiga kraami. Müüsime neid šampoone
ainsa päevaga terve autokoorma. Muide, Eestimaal osteti šampooni tol ajal
ikka vaid ühe pudeli kaupa ja vastavalt hetkevajadusele... Samamoodi läksid
moskvalastele peale ka Pinotexi värvipurgid, üheksa tonni suitsukala ja luge-
matus koguses muud kaupa. Ühtekokku saime nädalapäevad kestnud müügi-
ga lahti üheksast furgoonitäiest enamasti meil seisma jäänud kaubast.

Vallutusretk Moskva defitsiidinäljas kaubandusturule oli ülisoodne, ent oma-
jagu ohtlik samuti. Pidime ju hoolega kohta valima ning õigesti autosid paigal-
dama, et ostuhuviliste laine meid kõigega lihtsalt minema ei pühiks.
Tollest kauplemiskorrast meenub ka omamoodi naljakas seik. Kuna üks
turupidajatelt saadud kaal ei töötanud, võtsin selle lihtsalt sülle ja läksin kon-
torist uut nõudma. Seal aga hakkas mingi tädi mind koledal kombel sõima-
ma. Järelejätmatult. Ei saanud õigupoolest arugi, mis hirmsa pahandusega
olin nüüd hakkama saanud. Pärisin küll rahulikult aru, kuid sõim vaid jätkus.
Lõpuks selgus, et kaalu vahetamise eest taheti rendiraha saada. Summa oli
seejuures naeruväärselt väike, kolme rubla ringis. Milles küsimus, meie ja-
oks oli see vaid kommiraha. Järgmisel päeval, kui Moskva Kesktelevisioonist
meid intervjueerima tuldi ja kiideti tubli kauplemisedu eest, pidi toosama tä-
dike häbi pärast laua alla vajuma. See kurbnaljakas pilt on mul siiamaani sel-

119