Page 125 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

leemi, ehkki ega neilgi seal midagi paremat polnud kui mujal.

Milline on olnud läbi aegade ühistulise tegevuse tähtsaim
eesmärk? Milliste takistustega on tulnud eesmärkide saavuta-
misel võidelda?

Peaeesmärk on olnud läbi aegade ikka sama - teha kõik selleks, et meie oman-
ikliikmed saaksid paremini teenindatud. On tekkimas mõneti ideaalne seis
- Coopi liikmetest ostjad teevad tänu liikmesoodustusele oma ostud peamiselt
ühistupoest. Ja sellega liikmete arv aina suureneb! Sellel teel on põhjanaabrid
soomlased väga edukad olnud - neil on klientidest omanike osakaal väga
kõrge. Mis mõistagi ei tähenda, et meie poe kaupu teistele ei müüda!
Sellest tulenevadki eesmärgid organisatsiooni arendamiseks ( ETKVL-ETK-
Coop), uute liikmete
kaasamiseks piirkonniti, kaubanduspindade laiendamiseks, kaubavarude
täiendamiseks ühisostude kaudu jne. Lisaks ülaltoodule kujunes minul kõige
keerulisemaks ja tähtsamaks eesmärgiks just kooperatsioonisüsteemi ellu-
jäämise tagamine keerulistel üleminekuaastatel 1989 – 1991. Justkui maa alt
ilmusid välja uued saamamehed, kes teadsid ‘täpselt’, kuidas üht või teist ob-
jekti ehk süsteemi „ärastada“.Näiteks võiks tuua selle, kui ruttu suudeti laiali
lammutada EKE süsteem, mis oli sisuliselt 100% samasugune kooperatiivne
süsteem.
Skeem oli lihtne: kolhoosimeestele jäid laudad ja traktorid, rajoonipealikutele
kontorid ja majad, pealinna juhid jagasid omavahel peamaja väärtusi. Kõik
olid midagi saanud ja vähemalt esialgu rahul. Küsisin valitsuselt - kuidas on
selline asi võimalik, et ühisvara jagati sedavõrd vastutustundetult laiali? Vastus
oli umbmäärane. Ilmselt ei saadud arugi, kuidas see juhtus. Ent siis oli juba
hilja asju parandada.
Samad huvid tekkisid kohe ka kooperatiivsete varade suhtes ( kauplused,
restoranid, laod, kontorid,
ettevõtted jne). Üldine arvamus oli, et kogu see vara oli kui tuulest tulnud
või riigi käest muidu saadud, mitte aga aastatepikkuse mõtestatud eduka töö
tulemus! Muidugi oli seegi vaja ära erastada...
Õnneks oli isegi NLiidus kooperatiivne vara seadusega kaitstud ja seda ei
aetud riigivaraga kuidagi segamini. Ja riigivara meile ei kingitudki. Nii toimiti
tänu rahvusvahelise Coopi nõudmistele. Kuid „tarkade klubi’’ sepitses ometi
valmis määruse projekti, millega nähti ikkagi ette 50% kooperatiivse vara rii-
gistamise ja selle ümberjagamise parematele poegadele...
Loomulikult olid selles ärastamisnimekirjas kõige paremad objektid ning si-
suliselt vaid Kapa-Kohila külapood lubati lahkelt omale jätta. Tänu Tiit Vähile
ja Arnold Rüütlile, vastavalt tolleaegsele peaministrile ja Ülemnõukogu Pre-
siidiumi esimehele, kes said aru, et midagi on viltu, lükati selle küsimuse

123