Page 87 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

agi tasuda. Tänaste muredega ei anna tollaseid kuidagi võrrelda.
Omal ajal kuulus TK süsteemi üle saja väikepoe. Mõni neist sellises seisukor-
ras, et rotid olid endale lauasahtlisse pesa teinud!
Keeruline oli vanadel aegadel kaupasid ladustada. Kui riigireservi suhkur
või sool sisse toodi, siis tuli neile kiiresti mingi ladustamiskoht leida, ehk-
ki kooperatiivil polnud isegi oma kauba jaoks piisavalt kohti. Suhkrureservi
paigutasime Hõreda mõisa, lootes, et seal see kuidagiviisi ikka säilib, aga
kolme nädala pärast tilkusid juba kõik suhkrukotid veest. Ladude uksed pü-
sisid vaevu-vaevu ees, aga ometi tuli kogu selle kraami säilimise eest vastutada!
Soola vedasime Kohilasse. See oli samuti riigireserv. Sool muutus pikapeale
nii kõvaks, et seda tuli puuriga lahti raiuda. Aga kui veinivagunid saabusid,
oli laadijaid mehi muidugi küllalt valida, ent keeruline oli nende seast enam-
vähem korralikke mehi leida.
Vaatamata kõigele saadi hakkama ja elati rasked ajad üle.

Mis aitas neid aegu üle elada?
Noored oskasid siis ka lõbutseda. Koos käisime teatris ja pidudel. Kogu Ees-
timaa sõitsime oma kollektiiviga läbi. ETK ametiühing oli tollal hästi tugev,
oskas ja suutis asju organiseerida. Ja öeldakse, et kui inimene saab raske
töö vahepeal ka korralikult lõõgastuda, elatakse ja töötatakse ka ülehomme
samasuguse innuga. Ma ei ütleks, et vanasti oli elu halb ja nüüd, vastupidi,
suurepärane. Kui inimesed ise oma elu huvitavaks muudavad, tullakse läbi ka
kõige raskematest katsumustest.
Meelelahutust vajame tänagi. Ühistu rahvaga oleme ikka igal aastal endale vähe-
malt ühe reisi lubanud, mõnikord rohkemgi. Ja mida siis inimene tänapäeval
muud tahabki kui tööst vabal ajal natuke puhata ja maailma näha. Minu kõige
kaugem reis on olnud Vietnami, käidud on ka kaugetel saartel, Kanaaridel ja
Madeiral jm. Vaatasime üle ka Šoti- ja Iirimaa, Gruusia ja Valgevene.

Kuidas omaaegse ülekohtuga kaubanduselus toime tulite?

Kaubanduse poolelt ei tahaks küll meenutada neid aegu, kui liha ja vorstid
siit vagunitega üksnes Moskva suunas vurasid ja meie inimestele vaid seapead
jäeti. Võitlesime sellise süsteemi vastu küll tõsiselt, kuid see oli võitlus tuu-
leveskitega. Vaid seapäid pidi kohalikesse kauplustesse jätkuma ja seda käidi
hoolega kontrollimas. Seevastu sain korra noomituse selles eest, et rahva toid-
ulaualt Salutaguse sovhoosile rebaste-naaritsate jaoks silku müüsin. Aga nood
silgud tegelikult juba haisesid ja nende värvuski oli muutunud punaseks.

85