Page 11 - D:\ABI KUJUNDUTÖÖDEKS\MAINORI RAAMAT\
P. 11
PhD toomas saal on mees, kelleta poleks eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor kolmekümneaastast
edulugu olnud.
Eestimaa oli just jõudnud sotsialismiajastul ehitatud allakäigutrepi alumisele
astmele ning uude ajajärku üleminek polnud veel alanud. Teatrid ja kinod kiratse-
sid, sest külastajaid polnud (Tallinna paarikümnest kinost jäi alles vaid paar), kont-
rollitult kaugeleulatuvaid eesmärke ei osanud seada kaupmehed ja peataolek valitses
teisteski valdkondades.
Aastatel 1985-1995 jäi kõrgharidus omandamata senise õppijate hulgaga
võrrelduna üle 25 tuhandel noorel. Vähenes sündivus, mis on tänaseks tööturule
tekitanud märkimisväärse tööjõu puuduse, mida suurendavad ka mujale maailma
elu, tööd ja õnne otsima siirdunud. Mainori juhikoolituse taastamist endisel kujul
ei pidanud ma seega enam võimalikuks. Turg oli selleks ajaks juba pöördumatult
muutunud. Mainoril puudusid selleks ka vajalikud ressursid: kontori- ja õppehoone
Kuhlbarsi tänaval oli amortiseerunud, tehnilised õppevahendid vananenud, perso-
nalgi oli vastavuses iganenud struktuuride ülesehitusele. Vähegi ettevõtlikumad ja
andekamad töötajad suundusid oma eraäridesse, püüdes leida välispartnereid või
saada nende esindajaks Eestis.
Arvasin, et selles nukras seisus tasuks luua hoopis seda tüüpi haridusasutus,
mis suudaks tasemeõppe loomiseks ära kasutada eelkõige Mainori teaduspotentsiaali
ja tugeva seotuse ettevõtlusega. Realistlikult kooli loomise plaanidesse süüvides
Suure pauguga alguS 9