Page 74 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

Iga kassakoha kohta käib meie Konsumi ja Coop-poodidest päeva jooksul läbi
päris soliidne arv kliente. Järelikult meiega arvestatakse ja meid usaldatakse
Päevade ja kuude lõikes müügikäive mjuidugi kõigub. Esmaspäeval-teisipäeval
on see väiksem, kolmapäeval juba parem ning jätkab siis tõusvas tempos kuni
nädala lõpuni. Ja detsembri käive ületab tavakuude oma 25 -30 protsenti.

Millele panustab Rapla TÜ kliente võites?

Tänapäeval on tähtsal kohal teeninduskiirus. Inimene hindab aega. Seni,
kuni klient käib riiulite vahel kaupa valides ringi ja laob ostusid kärusse, ta
nagu aega ei tajukski. Ent kassatsooni sattudes hakkab ta mõtlema – mul on
kõik valmis, miks ma kohe ja kiiresti ei saa kauba eest tasuda? See sunnibki
kauplusi avama iseteeninduskassasid. Näiteks Säästukaart-Plussiga makstes on
kassaliinis vaja teha vaid kolm klõpsu ja kaup kuulubki juba ostjale. See on
suur ajavõit. Pealegi lihtne, elementaarne ja mugav. Sellist võimalust kaupade
eest tasumiseks on hakanud kasutama üha rohkem ostjaid. Algul küll muret-
sesime, kas järsku on süsteem vanemate inimeste jaoks liiga keeruline, ent
änaseks on selge, et kõik, sõltumata vanusest, on süsteemiga harjunud.

Kas mõni uus kauplemisstrateegia on aegade jooksul kaupmehi
ka alt vedanud?

Aeg-ajalt on katsetatud tõepoolest üsna ulmelisi kauplemismeetodeid. Näiteks
kunagi seati Valtu kolhoosi keskuses sisse omapärane müügisüsteem, kus
ühistu kaupluses prooviti üle minna nö täielikule iseteenindusele. Müüja tuli
hommikul poodi, pani kauba välja ja läks seejärel ise minema. Ostja tuli poodi
täpselt siis, kui talle sobis, valis kauba välja, pani raha kasti ja läks oma kauba-
ga minema. Tõsi, seda poodi ei saanud kaua pidada, kuna umbes pooleteist
kuuga sai kauplusel raha lõplikult otsa ja tuli sissejuurdunud kauplemismeeto-
dite juurde naasta. Inimeseloom polnud sellal ikkagi läbinisti nii aus, et oleks
võetud kauba eest alati ka tasumist meeles pidanud. Ja võib-olla polnud ost-
jal rahagi alati võtta, sest viiekümnendad olid riigi majanduses veel suhteliselt
nadid aastad. Nii makstud palkasid kui ka pakutavaid kaupu silmas pidades.
Mäletan hästi, et kui mu isa viiekümnendate keskpaiku kolhoositöölt ära tuli,
polnud tema aastapalka sisuliselt ollagi. Katsu siis veel peret toita! Aga pärast
turbatööstusesse tööleminekut hakkas ta saama palka hoopis teistsugustes nin-
ig märgatavalt suuremates rahanumbrites.

Kas tänane iseteenindusklient on aus?

Meie ühistu piires on ta suhteliselt aus. Jääme oma kadudega keskmise kau-
bandusliku kao piiresse. Arvestades ka seda, et poes tuleb mõnda kaalukaupa

72