Page 78 - RAPLA TARBIJATE ÜHISTU 115

polnud ses küsimuses mõtet vaieldagi.
Näiteks aitas ka Rapla TÜ ehitada Valtu kolhoosi hooneid. Paraku võttis ma-
jand need sobival hetkel jõuga enda ainuomandusse ja hakkas neis hoopis
ise poodi pidama. Segastel aegadel oli suur roll ühistu varade laialikandmisel
ka endistel töötajatel. Kellelgi õnnestus lihtsalt mõned poed erastada ja neis
ise majandama hakata. Mõnelegi näis, et kaubandus on maailmas üks kõige
lihtsamaid asju. Osta odavalt ja müü kallilt – mis selles siis keerulist on? Peagi
hakkasid need poed aga üksteise järel uksi sulgema, kuna mõisteti, et kauban-
dus pole kaugeltki nii lihtne ala nagu esmapilgul näis. Päev-päeva kõrval oma
vara säilimise ja suurendamise eest seista on ikka päris keeruline. Palgatöölise-
na on kaubanduses palju lihtsam olla. Aga mõnigi „hurraaga“ alustanu sai
need põhitõed selgeks alles pärast esimesi kõrbemisi.
Äsja erastatud poodidel tekkisid raskused juba kauba hankimisel, lisaks
pingestasid olukorda hulgifirmad, kes tahtsid kaupa müüa üksnes suurtes
kogustes, mis aga väikestele ja majanduslikult ebakindlatele poekestele ei so-
binud.
Erastamisaegadest meenub, et Alu kauplus läks ühistust minema EPT varaga.
Oli ka vastupidiseid näiteid. Näiteks Hageri poe sai ühistu jälle ootamatult
endale osta.
Aeg on ühistu kallal tõsiselt toimetanud. Enne sõda juhtus sedagi, et vargad
röövisid ühe poe tühjaks ja panid seejärel takkapihta põlemagi. Üks ühistu
auto läks sõjaroaks. Kui mina ametisse asusin, oli ühistul alles 34 kauplust.
Siis oli aega mustaks huumorikski – kes käibelt aasta lõpuks viimaseks jääb,
pannakse järgmisel aastal kinni! Enamus toitlustusasutusi, mis olid omal ajal
ehitatud kolhoosidega kahasse, tuli küll üsna kiiresti sulgeda, sest inimesed
hakkasid uue aja saabudes üha rohkem kodus sööma ja niiviisi raha kokku
hoidma. Kondiitritsehhe õnnestus kauem tegevuses hoida. Värsked saiad ja
tordid olid ühistu poodides endiselt nõutud kraam. Kuid suured tootjad muu-
tusid peagi samuti paindlikumaks ning nende toodangumahtudega ja hinnaku-
jundusega polnud väikestel kondiitritsehhidel varsti enam võimalik võistelda.

Leib-sai kui kaubandusedu indikaatorid?
Leib ja sai on kaupmehe jaoks tõepoolest omalaadsed indikaatorid. Nende
müügi kaudu saab hinnata kaupmehe võimekust turul toimetada. Leiva-saia
realiseerimisaeg on sedavõrd lühike, et tahes-tahtmata jääb alati osa kaupa
üle. Järelejäänu põhjal saabki selgitada, millega on kaupmees puusse pannud.
Kas koguse või sortimendiga? Kas kaupmehel jätkub julgust ja otsusekind-
lust lõpuks ärida mingil moel maha ka lõppeva realisatsiooniajaga tooteid?
Toidupank on muidugi lihtsaim variant, aga kuidas sa ikkagi annad need toot-
ed niisama heast peast lihtsalt kellelegi teisele, kes sinu saamatust hoopis enda
rikastumise allikana näeb?

76